Taavi Tikk: "Keskkonnahoid käigu pakendite väärindamisega käsikäes."

Olen erinevate polümeeridega tööalaselt kokku puutunud juba üksteist aastat. Polümeersete kilepakenditega AS-is Estiko-Plastar aga sellest perioodist kaheksa aastat, millest veidi alla poole olen tegelenud ka oma nutika pakendi teemalise teadustööga Tartu Ülikoolis. Estiko-Plastaris olen saanud näha kilepakenditega seonduvate trendide muutumist ajas ja loodetavasti omal viisil neisse ka ise panustada.

Kilepakenditest räägitakse üha sagedamini kui reostuse allikast looduses. Tõsi – kui pakend satub loodusesse, tekib silmaga nähtav, muust taustast tugevalt eristuv ja väga ebaesteetiline vaatepilt. Siiski, nagu üks mu tuttav kunagi ütles: „Ega kilekott ise jalgu alla ei võtnud ja merre ei kõndinud.“. Seega oleme ise paljuski nendes probleemides süüdi ja ei tasuks hakata koheselt pakendit süüdistama, kui oleme ise need loodusesse vedelema jätnud.

Meid on maakeral umbes 7,7 miljardit, millele tuleb järjepidevalt ja üha kasvavas tempos lisa. Kõik need inimesed tahavad süüa ja juua. Tänapäevased hiigellinnad aga ei saa kohapeal ega ka nende lähistel kasvatatud toidust ennast ülal pidada. Seega peab toitu transportima pikkade distantside taha ning samal ajal tagama toidu säilivuse. Toidu riknemine ja raiskamine on kõige teravam probleem üldse. Selle peamine põhjustaja on tarbija oma tarbimisharjumustega, aga see ilmselt on kõigile selge ja selle uurimiseks tehakse tõsist teadust.

Estiko-Plastari kui pakenditootja puhul tuleb mängu pakendi disain ehk siis millistest erinevatest kihtidest pakend kokku pannakse. Mitmekihilised pakendid on oma funktsionaalsuselt kõigist klassikalistest pakendamise tüüpidest oluliselt paremad. Paljud erinevad polümeeride kihid on valitud peamiselt selleks, et pakendis säiliks sobilik keskkond toidu riknemise vastu. Igal erineval kihil oma kindel ja väga hästi välja arendatud funktsioon, mida saab just sellele pakenditüübile ainuomaselt ühte tervikusse sulgeda. Samuti toetavad kihid pakendit tihti mehhaaniliselt, et oleks võimalik toota üha õhemaid ning kergemaid pakendeid ja säästa nii looduslikke ressursse, energiat kui ka transpordile kuluvat kütust.

Nutikas pakend

Tänapäeval lisatakse pakenditele ka nutikust. Juba trükitakse kile pinnale päikesepaneele ja elektroonikaskeeme, mis tõepoolest ka töötavad. Kindlasti on trükitava elektroonika valdkonnas väga suur arenemisruum, aga tähelepanu sellele on suur. Samuti integreeritakse pakenditesse erinevaid sensoreid, mis annavad pakendajale ja/või lõpptarbijale infot toiduaine säilivuse ja hetkeseisukorra kohta. See annab nii turunduslikku eelist kui ka kindlustunnet tarbijale, et ostetav toode on kindlasti kvaliteetne. Ka minu töö on seotud just viimasega, kus püüame pakkematerjali sisse integreerida hapnikusensorid, mis toimiksid ennetava abivahendina, tagamaks problemaatilise/defektse toote leidmise juba üsna vahetult peale pakendamist. See omakorda vähendaks praagi kogust ja riknenud toidu hulka, mis oleks muidu tehasest välja saadetud ja transporditud võib-olla tuhandete kilomeetrite taha lihtsalt selleks, et see minema visata. Nüüd aga võib selle lihtsalt uuesti ümber pakkida.

Seega on tänapäevaste pakendite näol tegemist väga teadusmahuka tootega, millel on palju varjatud funktsioone, mis väljastpoolt vaadates välja ei paista. Materjaliteadlasena olen veendunud selles, et toidu pakendamine ainult klaasi, metalli ja puiduga pole tänapäeva maailmas enam võimalik ega ka keskkonna mõttes säästlik. Vaja on leida üha uuemaid ja innovaatilisemaid materjale ning lahendusi.

Ringmajandus

Kuna klaasi, metalli ja puitu saab õige utiliseerimise korral lihtsasti taaskäidelda, siis on ka kilepakendite puhul see teema tugevalt luubi alla võetud. Viimased paar aastat on olnud pakendimaailma ühiseks suunaks „ringmajandus“. Nagu enamik tootjatest teavad, peavad Euroopa Liidu turul müüdavad pakendid olema 2030. aastaks ümbertöödeldavad. Paljud suuremad ettevõtted on selle eesmärgistanud juba 2025. aastaks ning toormaterjali- ja pakenditööstused on ümbertöödeldavuse võtnud enda südameasjaks.

Ka Estiko-Plastaris töötame selle nimel, et ajalooliselt välja kujunenud kilepakend muuta sorteeritavaks ja ümbertöödeldavaks. Lihtne see aga pahatihti ei ole, sest alati peab silmas pidama toidu riknemise vältimist. Väljakutse seisneb selles, et alles peavad jääma pakendi funktsionaalsed omadused, samas aga lisanduma sorteeritavus olemasolevate tehnoloogiatega ning vähemasti mehhaanilise ümbertöötlemise võimalus. Uued ettekirjutused näevad ette prügi sorteerimise ja ümbertöötlemise mahtude olulist kasvu ning suruvad peale tehnoloogiliste võimaluste uuendamist ja laiendamist.

Lõpuni on veel lahendamata küsimus, kuhu uut tekkivat regranuleeritud plastmaterjali suunata ning kuidas selle kasutuselevõttu suurendada juba olemasolevates toodetes. Vastasel juhul oleme seisus, kus pakendid on keskkonnasõbralikud, taaskäideldavad ja läbivad protsessid ilma tõrgeteta, samas seisavad tekkinud graanulimäed ladudes ja platsidel ilma kasutuseta.

Mida saab ümber töödelda?

Poes ringi vaadates on keerukas leida ümbertöötlemiseks sobilikku toiduainepakendit. Trükk pinnal ja fakt, et see on kahest kihist kokku liimitud, ei tähenda veel, et materjal poleks ümbertöödeldav. Probleem ümbertöödeldavusega tekib juhul, kui need kaks kihti on valmistatud erinevatest polümeeridest. Seda on vahel võimatu vaid vaatluse käigus hinnata.

Näiteks juustupakend koosneb väga tihti ülemisest kattekilest ja alumisest jäigemat sorti karbist. Kattekiles kasutatakse reeglina kaht erinevat kihti ja mõlemas kihis ka veel lisaks omavahel kokkusobimatuid materjale. Selline kombinatsioon tagab sobiliku gaaside liikuvuse pakendis ja seda saab kuumkeevitada alumise karbiga, milleks on üldjuhul näiliselt ühest kindlast materjalist karp. Siiski ei ole see väga tihti nii. Selleks, et ülemine kattekile keevituks kokku alumise karbiga, peab karbi pinnal olema imeõhuke kiht pealmise kile sisemise kihiga sarnast polümeeri. Seega on karbi pinnale lamineeritud väga õhuke polüetüleenkile, et tagada sobilikud keevitusomadused.

Pakendite sorteerimise seisukohalt tähendab see aga ikaldust, sest isegi, kui kaas ja karp eraldada, ei suuda seade seda õigesti sorteerida. Kõige levinuma lahendusena lähevad mõlemad pakendi osad põletusse (mis on iseenesest kordades parem lõppkasutus pakendile kui prügimäele ladestamine). Selleks, et neid kahte erinevat materjali saaks sorteerida ja ümber töödelda, on vaja põhimõtteliselt muuta lähenemist ja kasutada koos üksteisega sobilikke materjale. Selle nimel käib pidev töö ja tõenäoliselt õige pea leiab juba turult ka selliseid sobiliku disainiga pakendeid. Tarbijana ei ole vaja teha muud kui pakendid muust olmeprügist eraldi sorteerida ja sobilikku kogumiskohta viia. Edasise töö teevad juba masinad.

Kokkuvõttes on plastid väga heade omadustega materjalid – nad on kerged, neil on head funktsionaalsed omadused, nad on kättesaadavad mõistliku hinnaga ning neid on piisavas koguses. Teistel alternatiivsetel materjalidel on sellise omaduste komplektiga väga raske konkureerida. Plastidega seonduv probleem seisneb eelkõige selles, mis saab neist peale kasutamist. Tänasel päeval ei taaskasutata plaste veel laialdaselt ning tarbijad pole harjunud neid peale kasutamist eraldi sorteerima. Tarbijate vastutustundlikum käitumine ja ka plastijäätmete väärindamine aitavad omalt poolt kindlasti kaasa plastide taaskasutamisele ning plastiprobleemi vähendamisele.

Taavi Tikk